Musta pässiku tinktuur on üks tuntumaid ja armastatumaid taimeravitooteid. Tinktuuri kujul on pässiku sissevõtmine lihtne ning mitmed toimeainedki on nii kõige paremini kättesaadavad.
Koostisosad: 70% mahe etanool, mahe must pässik (Inonotus obliquus).
Kasutamine: 20 tilka lahjendada 100 ml soojas vees. Sisse võtta vastavalt vajadusele 1-2x päevas.
Musta pässikut ehk chagat on inimesed kasutanud aastatuhandeid. Pässiku traditsioonilise meditsiini kasutus põhineb loogikal “sarnane ravib sarnast”, mistõttu arvati pässikul olevat eriline mõju just hädadele, mis on seotud rakkude liigse juurdekasvuga – nii nagu pässik on justkui liigne moodustis või rakukogum puu küljes.
Viimase 40 aasta jooksul on musta pässikut korduvalt tõenduspõhiselt uuritud. Kokku on tehtud üle 1600 teadusliku uuringu, mis mh kinnitavad, et pässik on antibakteriaalse toimega, tugev antioksüdant ning sisaldab A-, B-, C-, D- ja E-vitmiine, samuti valke, kaaliumi, looduslikku joodi.
Veebilehel Rahvakultuur.ee kirjutatakse musta pässiku kohta järgmist:
Musta pässiku kasutamise ajaloolised juured on Siberis ja Venemaal, kus temaga on ravitud mitut (ka väga rasket) haigust. Räägitakse, kuidas 12. sajandil tsaar Vladimir Monomahh ravis end kasekäsnaga huulevähist terveks. Musta pässikut on aastatuhandeid kasutatud ka Aasias. Venemaal ja venelaste eeskujul hüütakse musta pässikut tšaagaks.
Pärnumaal soode ääres, kus kaskedel leidus seda musta krobelist seent palju, on kasutatud seda ka igapäevase turgutajana tee ja kohvi asemel. Taimetark Maret Makko mäletab, et tema lapsepõlves oli kann pässikujoogiga pliidi äärel ja sinna valati kuuma vett peale ning joodi iga päev.
Soomaa kandist meenutab Edu Kuill, kuidas tema vanaema, kes oli ka ravitsejavõimetega, jõi pässikuteed kuuridena üldise organismi tugevdajana. Samuti meenutab ta, et kui kellelgi oli mingi halb haigus (üldiselt vähk), siis hakati kasekäsna (musta pässikut) metsast otsima.
Nõukogude ajal oli metsamajandites musta pässiku korjamise kohustus. Ka koolilastel oli nõukogude ajal suvevaheajal ravimtaimede korjamise kohustus ning paljud korjasid musta pässikut, mis kaalus palju ning millega sai normi kiiresti täidetud. Korjatud seened viidi apteekidesse.
Kuuekümnendatest aastatest on teada juhtum, kus Tartu professor otsis metsameeste käest musta pässikut, mis võiks tema abikaasa vähihaigust leevendada (kõneleja Jaak Põldma Mulgimaalt).
Keilast pärit teade pässiku kasutamisest: „Seedimist soodustasid kasekäsna (must torik, must pässik) tee; samuti piparmündi ja köömnetee.“ RKM II 384, 409 (46) <Keila khk.- Tiit Birkan < Tiit Birkan, s.1938 (1985)
Alutagusel on pool sajandit tagasi kirja pandud: „Minu naabrid on pärit Viru-Maidla ja Mäetaguse metsatalust (Varessaarest). Nende perenaine põeb vähki. Lasti mind metsast tuua musta pässikut. Seda seent ei tohtivat kase küljest eraldada tera- (metall) riistaga. Joodi tõve vastu musta pässiku teed.“ Vilbaste, TN 9, 467 < Jõhvi khk., Kohtla-Nõmme al. < Lüganuse khk., Varessaare.-Valter Kangur, s. 1912. < naaritelt (1965)
Aliide Jürgensonile rääkis ta naaber, et ta tuttav naine tundnud ennast pikemat aega halvasti. Ta sõitis Tartu arsti juurde. Arst uurinud ta läbi ja käskinud kolme kuu pärast uuesti tulla. Haiguse nime arst ei öelnud.
Vähihaige mees sõitis omakorda Tartu. Sellele rääkinud arst, et ta naisel olevat vähk.
Teada saades, mis haigus tal on, hakkas ta kasekäsna (kasekäsn ja kasevähk olevat üks) teed jooma. Seda kästud juua nii palju, kui ta jõuab. Kolme kuu pärast tundnud naine end tervena.
Arsti soovi kohaselt sõitis naine kolme kuu möödudes Tartu arstile näitama. Arst vaadanud naise läbi ja imestanud, kuidas võis ta niisuguse diagnoosi kirjutada. Ta küsis naiselt: “Kuidas te end arstisite?” Naine vastas: “Teie ei öelnud, mis haigus on, mina ei ütle, kuidas end arstisin.”“RKM II 180, 281/2(14) Vändra khk, Sindi 1. – Eldur Maasik Aliide Jürgenson. S. 1892 (1963) (Raal, Sarv, Vilbaste 2018: 162)
